« Tagasi

26. august 2020

Audioloengud

Siin artiklis ma ülistan nii podcaste, kui audioloenguid - peamiselt sellepärast et ma ise tegin just audioloengu ja hästi natuke narrin ka ühte riigiasutust.

Viimase saja aasta jooksul on uusi infoedastusviise tulnud juurde nagu seeni peale vihma. Alatu tundub, et see eelmine infokanal, mis oli enne seda, kui uus kanal peale tuli, sureb automaatselt. Tegelikult midagi sellist ei ole juhtunud.  Kõik kanalid on alles ja toimivad paralleelselt. Ometigi on mõned dinosauruskanalid suutnud internetimeteoriidid edukamalt üle elada.

Jutt käib raadiost

Lihtne ja lollikindel raadioformaat on imbunud peaaegu et kõikidesse teistesse kanalitesse nii märkamatult, et sa ei saagi aru, millal sa raadiot kuulad. Televisioon - mida lastakse telekast öösel? Filme lasevad ainult gigantidest rahvausvahelised kanalid. Kodumaistest kanalitest kostab raadio. Isegi reklaamiplokkides reklaamitakse raadiokanaleid. Internet on lausa pungil täis raadiot. Mis see Spotify siis muud on, kui üks suur sooviraadio. Tegelikult ei ole sellel mittemingit tähtsust, et seal on miljoneid muusikapalu ja podcasti episoode, kuna inimene saab kuulata korraga ainult ühte heliteost.

Lasin just peast läbi kõik võimalused, mida olen kuulnud tehtavat paberlehtedega ja tõsi - sinna ei ole raadio veel jõudnud. Kuid mine tea, millal tuleb see päev, kus paberlehestkostab mõni mahlakas meeshääl, kes loeb ette viimased skandaalid, mis Toompeal juhtunud.

Miks pagana päralt peaks paberleht hakkama rääkima?

Ei peagi! Paberleht ei sure, aga muutub järjest kvaliteetsemaks ja väiksemaarvuliseks väljaandeks. Aga postimees.ee veebilehelt saab juba täna, aastal 2020, kuulata artiklite häälversioone. Audioartikli miinus on tema pikaldane ajaline ettekanne ja pluss on see, et sa ei pea midagi tegema selleks, et teada saada, mis artiklis kirjas oli. Seega võid vabalt visata saiad rösterisse ja minna kohvimasina juurde kohvi võtma või külmiku juurde vorsti tooma. Jutt käib edasi.

Jätame selle külmiku ja vorsti ja saia - ega see Leiburi reklaam ei ole! Sa võid möllata vabalt näiteks jõusaalis. Sina pumpad ja samal ajal räägib mõni õrn ja vallatu naishääl sulle investeerimissaladusi. Või lähed hommikul koeraga jalutama ja PetCity ekspert räägib kirbukaelarihmade erinevatest variantidest.

Käed, jalad ja silmad on vabad

Ma suhtun alati väga irooniliselt igasugustesse eluõpetajatesse, kes räägivad, kuidas oma igapäeva planeerida ja kui oluline on varakult tõusta ja mismoodi tuleb päevaplaan paika panna, et saaksid edukalt elada. "Edukalt elada" - jõle hoiak. Justkui ma elan siin ainult selleks, et olla kellegi arvates edukas. Tahtsin tegelikult jõuda podcastideni. Neid on tänapäeval juba nii palju, et võid valida kõikide maailma teemade seast omale meelepärase.

Podcast on sama palju elustiilikanal, kui Pinterest või Instagram

Elustiil ei tähenda ainult riietust või kodusisustust, vaid teemakäsitlust. Oluline on see, kuidas sa kõike teed ja milline on sinu hoiak. Alati on kahesuguseid salklasi: formaadi järgijad ja formaadi looad. Neid esimesi kipub rohkem olema, sest palju lihtsam on hakata mingit stiili järgima, kui seda ise leiutada. Samas on mul ka hea meel, et elustiil elab jõudsalt ka Eestis. Ma olen kolmandiku oma elust elanud nõuka ajal ja siis oli kõik ikka väga õudne! Maitsetu ja kole.  Ma tundsin seda siis, kui ma noor olin ja tunnen nõuka aegseid asju vaadates ka praegu. Seega - kui oled fänn, siis ela stiili sees ja kõik on korras.

Podcastis oled kogu aeg alasti.

Olen mitmel korral raadiosaadet salvestades märganud, kuidas mõjutab saatekülalise olek tema muljet. Ebakindlus ja kindlus tulevad armutult esile. Kuid need ei ole mitte kõige olulisemad faktorid, mis podcastis loevad. Podcastis on pisut keerulisem järgida mingit stiili. Kui sisu ei ole, siis ei vea välja ei tüdrukute jutud nende lõpututest, ebaõnnestunud suhetest kui ka poiste jutud mõttetutest tsikkidest. Otse loomulikult on igav kuulata ka sisutühja formaadijuttu investeerimmisest või näiteks tammede istutamisest.

Loeb ainult sisu.

Siin pead olema see, kes oled ja petta on raskem. Pigem pead leidma oma isikliku väljendusstiili ja sisukäsitluse. Muidugi juutuuberid on kah üsna karmid vennad, kuna nad peavad esinema nii helis kui pildis. Siiski rõhuvad nad kogu aeg visuaalile. Vahest isegi rohkem, kui sisule. Näiteks formaati jäljendavat juutuuberti on palju parem vaadata, kui formaati jäljendavat podcasterit kuulata.

Ma vihkan igavaid audioloenguid

Valmistades ette online.opime.ee esimest audioloengutega kursust, kuulasin läbi terve hunniku erinevaid online loenguid. Kõige igavamad on need tasuta ülikoolide loengud, kus õppejõud püüab materjalid võimalikult korralikult ette kanda. Ilma igasuguse emotsioon, omapoolse hoiaku või energiata. Kõige põnevamad on need, kellel on nii rääkimistalent kui ka huvitav teemakäsitlus. Näiteks seda kursust oli Udemy keskkonnas üsna huvitav vaadata ja kuulata. Samas läks ta pikapeale igavaks. Muudkui uued teemad ja uued asjad ja midagi huvitavat ei juhtu. See oli väike liialdus, aga nad justkui uinutasid oma teadmistega. Kuigi - ei - tegelikult siiski soovitan seda kursust, kuna ta annab väga asjalikud teadmised. Muidugi pead sa olema huvitatud kirjutamisest! Ma mõtlen proosateose kirjutamisest.

Samas kardan liialt lobiseda

Nagu siin selles postituses. Mul ei ole mingit probleemi kirjutada kasvõi 20 lehekülge suvalist arutelu, aga kes seda lugeda viitsib. Selgus, et mul on sama kalduvus ka audioloengute osas. Ma kohe ei saa juttu pidama ja ühest teemast hargneb edasi kümme teemat ja sealt edasi jõuan vahepeal ringiga lõunamere saartel ära käia ja jälle tagasi. Märkasin, et selline loeng on igav.

Eriti suured tänud siinkohal minu spontaansele õpetajannale: Helile, kes aitas mul olla lühem ja asjalikum.

Audioloeng on midagi igava ja huvitava vahepealset, kus ma ise ei taha kuulata liigselt lektori poolseid hoiakuheietusi, aga samas ei soovi ka kuiva infot sisse kühveldada. Ma väga püüdsin luua oma audioloengud just sellisteks ja hoida seal sees ennast ja samas mitte inimesi surmani ära väsitada oma jutustamisega.

Audioloengud on tulevik

Ma ütlen kohe ära, et tegemist on klišeega. Midagi ei saa kunagi olla ei tulevik ega minevik, vaid mingi asi, mis elab oma elu. Rõõmuga avastasin audioloengud näiteks Tööelu lehelt. Muidugi ma mõistan, et riikliku asutuse poliitkorrektsest sõelast läbi käinud info sisse ei saagi mingit elu jääda, aga ikkagi! Audioloeng on minumeelest palju kasulikkum investeering kui näiteks video, sest antud juhul oleks tööohutustnõuetest rääkides pidanud näitama iga viimast kui kinnast ja saabast. Mõtelge, mis see kõik maksma oleks läinud!

Idee

Mis sa arvad - teeks üldse riigile ettepaneku, et nad võivad toota aastas 80% audiomaterjale ja 10% videoklippe. See hoiaks ju riiklikelt turunduseelarvetelt kokku pöörase summa. Näiteks kulutab Maanteeamet iga aasta meeletuid summasi, et tellida ohutuskampaaniaid, mida siis teede ääres olevatel plakatitel näidata. Sama hästi võiksid nad sajandiku summa eest luua lühikesi audioloengute episoode, mis räägivad ohutust liiklemisest. Ja mitte nagu kõnerobot, vaid nagu päris inimene. Kõik ju teavad, et roolis olles on raadio pea ainuke vahend, mis juhti ei sega. Ainus probleem tekib vabanevast reklaamieelarvest - mida küll sellega peale hakata?

Tagasiside

Tead, ma teen nii: loen selle artikli sisse ja sina palun loe läbi tekstiversioon ja kuula audioversiooni. Palun anna siia alla tagasiside vormi teada, kumb meeldis rohkem. Tahan tagasisidet!

  •  

 

uku.nurk@opime.ee |  +37253496583

Uku Nurk